Noored mehed olid teel linna, kui ühtäkki ohutussaar neid peatas, lõhkudes ülesvuntsitud seati rehvid ja veljed. Masinaga edasi sõita oli pea võimatu ja mehed hakkasid asjatama, kuidas peaks nüüd edasi käituma.
Tähelepanelik linnakodanik haistis aga halba ja otsustas igaks juhuks häirekeskusesse helistada, teatega, et teel on masin, mis romuks sõidetud ja selle kõrval askeldamas esmapilgul mitte kõige kainemad mehed.
Politsei saabudes oli kolmene punt hämmingus, et miks vaja sündmuskohale politseid, kui neil kõik kontrolli all.
Tuli välja, et kõik autos viibinud inimesed on purjus, nende väitel aga roolis olnud sõber kaine. Küll aga otsustas kaine sõber sündmuskohalt vehkat teha ja nii jättiski truu kaine sohver purjus mehi omapäi autojuurde asjatama.
Tuli välja, et auto omanikuks on ühe autos olnud mehe naine, samuti oskas ta koheselt ametnike palve peale otsida autost masina dokumendid ja tundus, et ka sõiduki juhiiste oli täpselt tema järgi seatud.
Tavaline praktika on, et sellisel juhul võetakse ette purjus juhiga samas autos olnud kaaslased ja nendelt saadakse kinnitus, kes reaalselt masinat juhtis. Kuna aga nemad vaikisid ja ka väidetaval juhil üle huule kordumas lause “mina ei olnud roolis”, siis uskuge või mitte, aga ei tehtudki mitte midagi peale selle, et toimetati purukssõidetud masin Peetri Selveri parklasse.
Kuhu siis ikkagi põgenes aus ja kaine juht, see jäi lõpuni välja saladuseks. Sündmuskohale jõudsid ka sõidumeeste sõbrad, kes vähemalt ühe jõmisejatest kohapealt minema toimetas.
[ls-abm-banner id=”2012″]